Euroopa Komisjoni avalduse kohaselt määratleb esimene õigusseadus vesiniku, vesinikupõhiste kütuste või muude energiakandjate liigitamiseks mittebioloogilise päritoluga taastuvateks kütusteks (RFNBO) vajalikud tingimused. Eelnõuga täpsustatakse EL-i taastuvenergia direktiivis sätestatud vesiniku “täiendavuse” põhimõtet, mis tähendab, et vesinikku tootvad elektrolüütelemendid tuleb ühendada uue taastuvelektri tootmisega. Seda täiendavuse põhimõtet määratletakse nüüd kui „taastuvenergia projekte, mis algavad mitte varem kui 36 kuud enne vesinikku ja selle derivaate tootvate rajatiste algust”. Põhimõte eesmärk on tagada, et taastuvvesiniku tootmine stimuleeriks võrku saadava taastuvenergia hulga suurenemist võrreldes juba olemasolevaga. Sel viisil toetab vesiniku tootmine dekarboniseerimist ja täiendab elektrifitseerimise jõupingutusi, vältides samal ajal surve avaldamist elektritootmisele.
Euroopa Komisjon eeldab, et suurte elektrolüütiliste elementide ulatusliku kasutuselevõtuga kasvab 2030. aastaks elektrinõudlus vesiniku tootmiseks. Et saavutada REPowerEU eesmärk toota 2030. aastaks 10 miljonit tonni taastuvkütust mittebioloogilistest allikatest, vajab EL umbes 500 TWh taastuvelektrit, mis on selleks ajaks võrdne 14 protsendiga ELi energia kogutarbimisest. See eesmärk kajastub komisjoni ettepanekus tõsta taastuvenergia eesmärki 2030. aastaks 45 protsendini.
Esimeses lubamisseaduses on sätestatud ka erinevad viisid, kuidas tootjad saavad tõendada, et vesiniku tootmiseks kasutatav taastuvenergia vastab täiendavuse reeglile. Lisaks kehtestatakse standardid, mille eesmärk on tagada, et taastuvvesinikku toodetakse ainult siis, kui ja kus on piisavalt taastuvenergiat (mida nimetatakse ajaliseks ja geograafiliseks tähtsuseks). Et võtta arvesse olemasolevaid investeerimiskohustusi ja võimaldada sektoril uue raamistikuga kohaneda, kehtestatakse eeskirjad järk-järgult ja need muutuvad aja jooksul rangemaks.
Euroopa Liidu mullune autoriseerimisseaduse eelnõu nõudis taastuvelektri pakkumise ja kasutamise vahelist tunnikorrelatsiooni, mis tähendab, et tootjad peavad iga tunni tagant tõendama, et nende elementides kasutatav elekter pärineb uutest taastuvatest allikatest.
Euroopa Parlament lükkas 2022. aasta septembris vastuolulise tunniseose tagasi pärast seda, kui ELi vesinikukaubanduse asutus ja vesinikutööstus, mida juhib taastuvenergia nõukogu, teatasid, et see ei tööta ja tõstaks ELi rohelise vesiniku kulusid.
Seekord kompromiteerib komisjoni volituste eelnõu need kaks seisukohta: vesinikutootjad saavad kuni 1. jaanuarini 2030 igakuiselt sobitada oma vesiniku tootmist taastuvenergiaga, mille kasutamiseks nad on registreerunud, ja seejärel aktsepteerida ainult tunnipõhiseid linke. Lisaks sätestab eeskiri üleminekuetapp, mis võimaldab 2027. aasta lõpuks toimivad rohelise vesiniku projektid täiendavuse sätte alt vabastada kuni aastani 2038. See üleminekuperiood vastab perioodile, mil rakk laieneb ja turule jõuab. Alates 1. juulist 2027 on aga liikmesriikidel võimalus kehtestada rangemad ajast sõltumise reeglid.
Seoses geograafilise asjakohasusega on seaduses kirjas, et taastuvenergiajaamad ja vesinikku tootvad elektrolüütelemendid paigutatakse samasse pakkumispiirkonda, mis on määratletud kui suurim geograafiline piirkond (tavaliselt riigipiir), kus turuosalised saavad energiat vahetada ilma võimsuse jaotamiseta. . Komisjon ütles, et selle eesmärk on tagada, et taastuvvesinikku tootvate elementide ja taastuvenergiaallikate vahel ei tekiks võrgu ülekoormust ning et on asjakohane nõuda, et mõlemad üksused asuksid samas hankepiirkonnas. Samad reeglid kehtivad ELi imporditava ja sertifitseerimissüsteemi kaudu rakendatava rohelise vesiniku kohta.
Postitusaeg: 21.02.2023